Remondipostitus 2- Heit kolimise ja remondi vastu

Mäletate seda Mariannet, kes oli kolimise ja remondi suhtes ülimalt positiivne. Unustage ta! Nüüd on aeg teile esitleda täies hiilguses depressiivset ja õnnetut Mariannet, kes ei saa millegagi hakkama.

Kuidas selle remondi ja kolimise asjaga kõige üldisemalt on? Algselt oli meil plaan enamus asju ise teha ning suve lõpuks soovisime, et kaks tuba oleks valmis, saaks sisse kolida ja edasi nokitseda. Praeguse tempoga kolime me sisse paari aasta pärast. Hetkeseisuga on alustatud garderoobi remondiga ja ühes toas on lagi värvitud. Ausalt!

Milles asi on? Ma ei saa öelda, et hetkeseisuga oleks asi rahas, sest hetkeseisuga on meil esmased vajalikud asjad olemas. Aga ausalt aega pole. Enamus juulist on töö olnud ja vahest jõuame õhtul paar tundi nokitseda. Nädalavahetustel on kogu aeg midagi. Nii need asjad venivadki. Lisaprobleem on kola. Alguses ma selle pärast ei põdeud, sest Karl rahustas mind, kuidas kõik on okei ja edeneb. Noh. See meie uus koduke on viimased paarkümmend aastat olnud vanemate inimeste kodu ja noh...Neil neid asju koguneb. Ühel õhtul, kui Karl oli remonti tegema viskasin ma köögist ära asju oma kolm neli tundi ja pool kraamist on meil Karlaga veel kahepeale sortida. Isegi kõik tuimalt ära visataläheks mitu nädalat igapäevast tööd, sest meie "pisike" osake majast majast on läbi kolme korruse ja 180 ruutu suur. Ma lihtsalt ei oska miskit öelda. Pole teilt mingit nõu ka küsida. See on lihtsalt õudne!

Suur draama on ka vannitoaga. Soovisin siis varsti vannitoaga alustada ja seal on vann. Suur vann. Malmist vann. See kaalub 250 kg ja selle saab välja tõstukiga, kui aken eest ära tõsta. Teine võimalus on malmist vann renoveerida. Noh, on tehtav, aga mulle väga ei meeldi see vann. Tegelikult ma tahaksin kogu vannitoa ringi paigutada. Hetkeseisuga me midagi täpsemat pole otsustanud, aga kahjuks tunduvad mõlemad variandid kehvad.

Ja siis üks mini-draama ka. Teisel korrusel on üks pisem tuba, kuhu hetkeseisuga jäävad riidekapid. Mina mõtlesin sellest teha teleka vaatamise toa, kus oleks lahtikäiv diivan, seega see saaks ka külalistetuba olla. Ja mis Härra Mees tahab? Kabinetti! Siiani on hakkama saadud nii, et enamsu tööd teeb Karl kontoris ja vajaduseks on magamistoas olnud kirjutuslaud. Ja nüüd on printsessil kabinetti vaja. Ta kutsub seda kabinetitoaks,kuigi midagi pole otsustatud. Ma hoian teid kursis, mis sellest toast saab!

Aga mis edenema ehk hakkab? Karl on suht MacGyver ja hakkab ise põrandaid renoveerima. Meil on ilus tammepuidust põrand. Otsustasime põranda üle teha õlivahaga. Karl võtab järgmine nädal rendist lihvimismasina ja teeb esimese kahe toa põrandad korda ja siis on meie magamistoast pool valmis. Ühesõnaga Karl on super ja kuldsete kätega, meil lihtsalt napib aega.

Mannu

Remondipostitus1-lastetuba

Ütlen täiesti ausalt, et  kodu ehitamine liigub meil aeglaselt. Kõige suurem põhjus selleks on aeg. Nimelt oli mul viis päeva tagasi lõpetamine ja ausalt see võttis kogu energia. Lisaks veel see pisiasi, et me mõlemad käime tööl. Aga minu ja Karli ühine otsus oli, et esimesena teeme valmis oma magamistoa, et saaksime end kiirelt sisse seada. Aga kuidagi on hakanud liikuma edasi hoopis tütre tuba. Kuidas nii?

Mul on mingi täielik haigus vooditega. Minu jaoks peab voodi olema uhke ja kaunistustega ning ma ei tea mida veel. Olin endale pähe võtnud, et tahan nelja aastasele Melintsule sellist voodit, kus lähed redelist üles ja alla on kirjutuslaud, sahtlid ja riidekapp. Ja mitte mingit metallist jura, vaid ikka püssi. Noh. Sellised komplektid maksavad kuskil 400 eurot. Hakkasin ringi vaatama järelturul. Osta.ee parim hind oli kuskil 150 eurot. Siis ma mõned päevad enam asjaga ei tegelenud.

Ja siis juhtus ausalt jumalik hetk! Nõmme grupis pakkus üks tädi sellist voodit. Kuna laps oli sahtli peale sodinud, oli hinnaks 40 eurot ja tingimus, et samal õhtul tuuakse voodi kohale. Ma ei mõelnud sekunditki ega arutanud kellegagi ja ostsin selle voodi ära. Sellel ajal oli ürgmees Karl metsas, aga õnneks sain ta isa endale appi. Selgus, et voodi on heal juhul mõned kuud kasutuses olnud. Karl ütles, et tal on ka vahendit, mis markeri joonistuse maha võtab. see voodi on tõesti elu suurim vedamine ja ma olen perele, kellelt me selle saime üli tänulik!

Pole just parim pilt, aga saate ettekujutuse :)

Kuna printsess läheb mõneks ajaks vanaemaga maale, otsustasime tal tapeedi juba välja valida. Mis tapeet lõpuks tuli? Trummipõrin!! Aga loomulikult Elsa! Ma usun, et kõik judistavad praegu ennast. Aga meil on plaan. Elsa tapeet tuleb ühte seina ja teised seinad tulevad neutraalsed ja ühte värvi. Ja see Elsa tapeet on valge taust, Elsa ja lumehelbed.  Seega tuleb tuba rahulik. Tapeedi maksumus on 15 eurot rull. Krõbe hind, aga seda ei kulu palju.

Let it gooouuuuuu

Rohkem plaane mul hetkel pole, sest plaanisime Melinda tuba natuke hiljem teha. Kindlasti tahan talle ilusaid karvaseid vaipasid. 

Hoian teid meie eluga kursis!

Mannu

Tartu elu koomale tõmbamine

Ma tahan rääkida oma eelmisest nädalast. Ühest hullemast nädalast mu elus. Ja kui see läbi sai ei olnmud mul isegi kergendustunnet. Lihtsalt ma palun taevaisa, et ma selle kõige peale ellu jääksin, sest eile jäin ma täiesti lambist haigeks. Ilmselgelt stressist. Aga noh, loodame, et nüüd jääb see tükiks ajaks viimaseks vingumispostituseks.

Teisipäeval oli mul kutsekas lõpueksam. Ütlen täiesti ausalt, et see oli kordades hullem, kui karta võis. Ja ma kartsin väga. Ma nutsin eelmisel päeval ja lootsin, et see kuradi kool läheb põlema. Eksam oli meeletult pikk. Kestis üle kaheksa tunni. Terve kursus oli oma klientidega koos õppesalongis. Inimesed olid närvilised ja põrkasid kraanikausi juures kokku. Igaljuhul see asi on nüüd tehtud ja ma sain eksamilt läbi. Aga mingi mõru maik on hinges. Ma läksin kutsekasse, sest olin juurast väsinud ja tundsin mingit ühiskonna survet, et õppima peab. Ja mulle ei meeldinud see kool ja hariduse tase oli meeletult nõrk. Ja ma jäin edasi, sest ühiskond ja vaataks halvasti, kui ma mingi sari poolelijätja olen. Igaljuhul sain endale elu suurima õppetunni. Edaspidi lähtun ma ainult sellest, mis on mulle, tütrele ja mehele parim. Kui ma tahan, siis ma õpin edasi, teen ainult tööd, mida armastan ja kui peaks tulema tuju jääda hoopis koduperenaiseks, siis ma jäängi ja mulle ei lähe korda, mida inimesed, kes pole mulle lähedased arvavad.

Lisaks eksamile oli eelmisel nädalal ka minu korteri tühjaks kolimine ja üle andmine. Selle jaoks käisime Tartus kolm või neli korda-nädala jookusl, sest me pidime Karliga ka vahepeal tööl olema. Kõik lahenes hästi. Saime asjade vedamiseks suure auto ning paar sõpra tulid appi. Aga no see oli ropp. Minu korteriomanikul oli palju mööblit, mis olid minu sugulaste firmas hoiul. Ja need asjad tuli tagasi tuua. Mehed vedasid neid kokku pea kolm tundi. Eile küsis Karl, kas mul on hea tunne peale korteri ära andmist. Jah, super tunne on! Aga ma ei taha enam kunagi kolida. Ütlesin Karlile, et kui me peaks lahku minema, jään ikka tema juurde elama. 

Vahvaid asju on ka! Tuli ära ikka! Nädala lõpus pidasime Karli juubelit ja järgmisel päeval Karli kasuisa sünnipäeva, kuhu võtsime ka Melinda kaasa. Mõlemad üritused läksid hästi ja need andsid raskesse nädalasse palju energiat. Ja ma olen õnnelik. Hea on kolida oma koju ja teha toredat tööd. Kõige paremad on loomulikult Karl ja Melints(kellele on endiselt vaja lasteaed leida). Seega oli raske nädal, aga lõpp hea, kõik hea.

Mannu

Igavat töö- ja perejuttu

Eile oli minu esimene tööpäev Põhja-Tallinna noortekeskuses. Tegin ära lepingu ja tutvusin maja ning noortega. Hetkeseisuga tunnen ma end suhteliselt kindlalt ja mul on oma valiku üle väga hea meel.

Hetkel on pisut rahulikumad päevad, kus ma lihtsalt jälgin noori ja eile korraldasime piljardi turniiri. Edaspidi on tulemas linnalaagrid ja homme lähme Vanalinna päevadele lastega tegelema. Suvel hakkab toimuma ka spordi ring, mida hakkan juhendama. See on üldfüüsiline-pallimängud jne. Sügisest ma pole veel kindel, millist huviringi ma hakkan juhendama. Mõtteid on, aga seda tuleb veel arutada juhatajaga. Tööpäeva alguses on töötajad kaks tundi enne avamist kohal, et valmistada päeva ette ning tegeleda paberimajandusega.

Juuni ja juuli pean ma päris tihedalt tööl käima, sest teen ka õpilasmalevat, sest töötunnid tuleb täis saada. Mulle tuli üllatusena see, et on ka võimalik päevi poolitada, ehk ma ei pea alati õhtuti tööl olema. See on tekitanud palju küsimusi. Kas teha vähem päevi nii, et kõik päevad oleks pikad või rohkem lühikesi päevi. Teine küsimus on, kas sügisel koormust suurendada ja teha lühemaid ja pikemaid päevi segi.

Siin sõltub muidugi hästi palju sellest, kas mul on võimalik sügisest edasi õppida. See on pikem jutt, millest teen eraldi postituse.  Loomulikult kooli minnes ei võtaks ma koormust juurde. Samas ei tahaks ma muidu ka võtta ja siin minu ja Karli arvamused "pisut" lahknesid.

Mul oli kutsekas suur koormus ja ma pidin iga päev minema kooli teise linna otsa ja viima Melinda lasteaeda. Ja see oli täiesti tappev! Ja Melints oli üpriski unarusse jäänud. Viie kuue ajal jõudsime koju, ma olin väsinud ja lihtsalt lesisin. Nüüd saavad kõik, kes mind tunnevad krambid. Ma tahaksid poole kohaga kodune emme olla. Kodu võiks korras olla. Ma tahaksin, et mul oleks rohkem aega süüa teha, et perel võiks olla koos näiteks tervislik õhtusöök.

Lisaks me meeletult armastame sporti. Hiljuti käisime sugulastel külas, kellel on tenniseväljak. Ja Melinda sai pallile väga ilusti pihta. Ma hakkasin mõtlema, et tennis arendab keha ja kordinatsiooni väga hästi, Leidsin, et Nõmmel saab lapsed panna tennist mängima. Ja ma ise tahaksin hakata tihemini jõusaalis käima. Ja mul oleks kõige selle jaoks aega vaja.

 

Ühesõnaga, ma tean, et sügiseni on aega, aga help! Kumb on olulisem, kas rohkem vaba aega või suurem sissetulek?

Mannu

Mina ja kummitused

Eelmisest postitusest saite te ilmselgelt aru, et ma olen üks suur jänes. Mul on veel palju hirme: hirm jääda üksi, hirm rongide ees, kõrguse hirm ja hirm kaotada asju. Aga ma pole alati kartja olnud. See on pigem tulnud ajaga. Hirmud on suurenenud peale Melinda sündi, sest nüüd ma tean, et kui minuga midagi juhtub, on ka temaga pahasti.

Minu järjekordseks hirmuks on kummitused. Ma austan hingesid ja kõike, aga ma tõesti ei soovi nendega kokku puutuda. Ma ei taha isegi heade kummitustega kokku puutuda. Tammelinnas, minu lapsepõlve kodu lähedal on üks maja, kus tapeti üle kahekümne aasta tagasi perekond. Sinna majja on mitu korda inimesed kolinud, kuid keegi pole püsima jäänud. Lapsena jooksime Marieliga alati sellest majast käest  kinni mööda. 

Eelmisel sügisel käisin ma Västriku tänaval külas oma sõbrannal. Olime joonud hea mitu pudelit veini ja oli aeg koju minna. Kodutee läks sellest kuramuse majast mööda. Kõndisin täiesti rahulikult, vaatasin selle maja poole ja teisel korrusel läks tuli põlema! Ma sain krambid ja süda peksles. Mul polnud küll Marieli kõrval, aga ma jooksin ikka väga kiirest koju Mamma juurde. Lühidalt, ma väga ei taha selliste kohtadega raha eest ka kokku puutuda. 

Aga ikka pean puutuma! Karl teab, et ma vihkan õuduslugusid, eriti selliseid, mis on päriselt juhtunud. Ja ta kogemata lobises ühe välja...Maja ees, kuhu me kolime on teine maja(oleme hoovis sees pool) ja selles eesmises majas mitte ainult ei tapetud inimene ära, vaid ta ka tükeldati pärast ära. Ma ei tea detaile ja olen keelanud Karlil sellest rääkida. 

Ma üritan säilitada rahu, aga ikka käib peast läbi mõte, kuidas ma pean üksi pimedas koju kõndima ja mingi vaim tuleb mind trollima. Aga midagi pole teha, elama peab. Õnneks Carolin on suht Marylin Kerro. Saadan ta lihtsalt küünlaga kõrvalmaja juurde sellele kummitusele ütlema, et ärgu jumala eest mulle mingeid märke teispoolsusest saatma hakaku, sest ma võin hirmust kokku kukkuda, Ja kui see kummitus ikka tuleb lendame lihtsalt tolmuimejad seljas nagu Tondipüüdjad laivi.

Marianne

Uus elu, uus blogi

Tere, sõbrad ja pere!

Teen midagi, mis pole mul kunagi plaanis olnud. Teen blogi oma elust. Ja selle blogi eesmärk pole saada kõvasti followere või koostööpartnere. Ma kirjutan selle teile-oma lähedastele. Miks? Sest ma kolin ja asun uuele töökohale ja tahan teid kõigega kursis hoida. Ja teiseks ei taha ma lihtsalt unustada. 

Mis hetkeseisuga siis toimub? Paanika!!! Mul on nädala pärast eksam. Kursusejuhataja kirjutas mulle, et mul on kätehoolduses võlgnevus, kuigi olen kõik tunnid kohal olnud. Inglise keeles on vaja esitada mingi õudne kodutöö. Ja mis kõige hullem-eksam. Õnneks on mul olemas modellid. Meestööks mu armas Karl ja naistööks mu emme vahva sõbranna Elve. Elvega käisime ka konsultatsioonid ja kursusejuhataja aitas valida värvid, mida kasutada. Aga ikkagi olen ma paanikas. Käed värisevad juba nädalaid. Ausõlt, ma olen saast eksamite tegija. Iga kord veab närv alt. Olen õppinud, lähen närvi ja vastan valesti. See on raudselt kuskilt lapsepõlvest tulnud. Mul pole just õpetajatega vedanud.

Teine paanika on mu uus töökoht, kuhu asun esimesel juunil. Töötingimused on suurepärased, juhataja on suurepärane, aga ma ikka kardan. Mu sisemine jänes on valla pääsenud ja ta ei peatu! Jänes, palun tõmba pidurit!

Kolmas hirm on Melinda lasteaiakoht. Ma leidsin veebilehe, kus on Tallinna vabad lasteaiakohad. Leidsin sealt meile kodulähedase lasteaia.  Helistasin ja juhataja ütles, et seal on vale info. For real? Miks te peate seda veebilehte? Minu narrimiseks? Aga mul on plaan. Üritan juuni jooksul kõigi Nõmme lasteaia juhatajate käest küsida vabade kohtade kohta. Enne augustit registreerin Melinda ja enda Tallinnasse ja saan ta järjekorda panna kuni kolme lasteaeda. Valin siis lasteaiad, mille juhatajad lootust andsid. Igalt juhul hoidke pöialt!

Neljandaks hirmuks on lihtsalt see, kas me Karliga ikka klapime.  Me tõesti armastame üksteist, aga ma pole kunagi kellegagi koos elanud. Ma olen kolm ja pool aastat Melintsiga kahekesi elanud, Ma olen pidanud ise vastutama ja see on raske olnud, kuid samas on see andnud mulle suure vabaduse. Koristan, kui tahan ja kellegile oma käikudest aru ei pea andma. See on mu muutnud maru isepäiseks. Lisaks need klassikalised pere mured. Kes maksab maksud? Kes teeb süüa? Kes koristab? Ma ei tea sellest midagi. Ma pole sellest aastaid pidanud midagi teadma. 

Ma ei tea veel, millal olen valmis seda blogi teiega jagama(mõnega varem, mõnega hiljem), aga loodan. Igal juhul, ma loodan, ma loodan, et te annate mulle nõu, Üks kõik, kas te kirjutate kommentaare või kirjutate mulle facebooki. Tahan veel öelda, et ma armastan teid!

Ps! Marta-Maria ja Meril. Kui minu postitustes on kirjavigu, andke teada. Olete mu lemmik tähenärijad ;)

Mannu