Eelmisest postitusest saite te ilmselgelt aru, et ma olen üks suur jänes. Mul on veel palju hirme: hirm jääda üksi, hirm rongide ees, kõrguse hirm ja hirm kaotada asju. Aga ma pole alati kartja olnud. See on pigem tulnud ajaga. Hirmud on suurenenud peale Melinda sündi, sest nüüd ma tean, et kui minuga midagi juhtub, on ka temaga pahasti.
Minu järjekordseks hirmuks on kummitused. Ma austan hingesid ja kõike, aga ma tõesti ei soovi nendega kokku puutuda. Ma ei taha isegi heade kummitustega kokku puutuda. Tammelinnas, minu lapsepõlve kodu lähedal on üks maja, kus tapeti üle kahekümne aasta tagasi perekond. Sinna majja on mitu korda inimesed kolinud, kuid keegi pole püsima jäänud. Lapsena jooksime Marieliga alati sellest majast käest kinni mööda.
Eelmisel sügisel käisin ma Västriku tänaval külas oma sõbrannal. Olime joonud hea mitu pudelit veini ja oli aeg koju minna. Kodutee läks sellest kuramuse majast mööda. Kõndisin täiesti rahulikult, vaatasin selle maja poole ja teisel korrusel läks tuli põlema! Ma sain krambid ja süda peksles. Mul polnud küll Marieli kõrval, aga ma jooksin ikka väga kiirest koju Mamma juurde. Lühidalt, ma väga ei taha selliste kohtadega raha eest ka kokku puutuda.
Aga ikka pean puutuma! Karl teab, et ma vihkan õuduslugusid, eriti selliseid, mis on päriselt juhtunud. Ja ta kogemata lobises ühe välja...Maja ees, kuhu me kolime on teine maja(oleme hoovis sees pool) ja selles eesmises majas mitte ainult ei tapetud inimene ära, vaid ta ka tükeldati pärast ära. Ma ei tea detaile ja olen keelanud Karlil sellest rääkida.
Ma üritan säilitada rahu, aga ikka käib peast läbi mõte, kuidas ma pean üksi pimedas koju kõndima ja mingi vaim tuleb mind trollima. Aga midagi pole teha, elama peab. Õnneks Carolin on suht Marylin Kerro. Saadan ta lihtsalt küünlaga kõrvalmaja juurde sellele kummitusele ütlema, et ärgu jumala eest mulle mingeid märke teispoolsusest saatma hakaku, sest ma võin hirmust kokku kukkuda, Ja kui see kummitus ikka tuleb lendame lihtsalt tolmuimejad seljas nagu Tondipüüdjad laivi.
