Tere, sõbrad ja pere!
Teen midagi, mis pole mul kunagi plaanis olnud. Teen blogi oma elust. Ja selle blogi eesmärk pole saada kõvasti followere või koostööpartnere. Ma kirjutan selle teile-oma lähedastele. Miks? Sest ma kolin ja asun uuele töökohale ja tahan teid kõigega kursis hoida. Ja teiseks ei taha ma lihtsalt unustada.
Mis hetkeseisuga siis toimub? Paanika!!! Mul on nädala pärast eksam. Kursusejuhataja kirjutas mulle, et mul on kätehoolduses võlgnevus, kuigi olen kõik tunnid kohal olnud. Inglise keeles on vaja esitada mingi õudne kodutöö. Ja mis kõige hullem-eksam. Õnneks on mul olemas modellid. Meestööks mu armas Karl ja naistööks mu emme vahva sõbranna Elve. Elvega käisime ka konsultatsioonid ja kursusejuhataja aitas valida värvid, mida kasutada. Aga ikkagi olen ma paanikas. Käed värisevad juba nädalaid. Ausõlt, ma olen saast eksamite tegija. Iga kord veab närv alt. Olen õppinud, lähen närvi ja vastan valesti. See on raudselt kuskilt lapsepõlvest tulnud. Mul pole just õpetajatega vedanud.
Teine paanika on mu uus töökoht, kuhu asun esimesel juunil. Töötingimused on suurepärased, juhataja on suurepärane, aga ma ikka kardan. Mu sisemine jänes on valla pääsenud ja ta ei peatu! Jänes, palun tõmba pidurit!
Kolmas hirm on Melinda lasteaiakoht. Ma leidsin veebilehe, kus on Tallinna vabad lasteaiakohad. Leidsin sealt meile kodulähedase lasteaia. Helistasin ja juhataja ütles, et seal on vale info. For real? Miks te peate seda veebilehte? Minu narrimiseks? Aga mul on plaan. Üritan juuni jooksul kõigi Nõmme lasteaia juhatajate käest küsida vabade kohtade kohta. Enne augustit registreerin Melinda ja enda Tallinnasse ja saan ta järjekorda panna kuni kolme lasteaeda. Valin siis lasteaiad, mille juhatajad lootust andsid. Igalt juhul hoidke pöialt!
Neljandaks hirmuks on lihtsalt see, kas me Karliga ikka klapime. Me tõesti armastame üksteist, aga ma pole kunagi kellegagi koos elanud. Ma olen kolm ja pool aastat Melintsiga kahekesi elanud, Ma olen pidanud ise vastutama ja see on raske olnud, kuid samas on see andnud mulle suure vabaduse. Koristan, kui tahan ja kellegile oma käikudest aru ei pea andma. See on mu muutnud maru isepäiseks. Lisaks need klassikalised pere mured. Kes maksab maksud? Kes teeb süüa? Kes koristab? Ma ei tea sellest midagi. Ma pole sellest aastaid pidanud midagi teadma.
Ma ei tea veel, millal olen valmis seda blogi teiega jagama(mõnega varem, mõnega hiljem), aga loodan. Igal juhul, ma loodan, ma loodan, et te annate mulle nõu, Üks kõik, kas te kirjutate kommentaare või kirjutate mulle facebooki. Tahan veel öelda, et ma armastan teid!
Ps! Marta-Maria ja Meril. Kui minu postitustes on kirjavigu, andke teada. Olete mu lemmik tähenärijad ;)
Tuult tiibadesse, õeraas ,)
VastaKustuta